Kelli Somelar-Duracz kaitseb doktoritööd „The molecular and cellular mechanisms of brain plasticity impairing factors”

27. augustil 2024 kell 15.00 kaitseb Kelli Solmelar-Duracz oma doktoritööd „The molecular and cellular mechanisms of brain plasticity impairing factors” („Aju plastilisust kahjustavate tegurite molekulaarsed ja rakulised mehhanismid”).  

Juhendajad: 
Kaasprofessor Külli Jaako, Tartu Ülikool
Professor Anti Kalda, Tartu Ülikool

Oponent: 
Professor Markus Forsberg, Ida-Soome Ülikool (Kuopio, Soome).

Kokkuvõte
Aju on plastiline ehk võimeline kohanema ja muutma oma struktuuri ning funktsioone arengu käigus, õppimisel, mälu tekkel ning paranemisel pärast kahjustust. Täiskasvanuea neurogenees hipokampuses on unikaalne aju plastilisuse vorm, mis panustab mälu funktsioonidesse ja meeleolu regulatsiooni ning mille häirumist seostatakse mäluhäirete ja depressiooniga. Häired aju plastilisuses toimuvad ka sõltuvuse korral dopamiini signaaliedastusega seotud aju piirkondades. Varasemad loomuuringud on viidanud, et sõltuvuskäitumisele aluseks olevaid geeniekspressiooni muutusi ajus võivad vahendada epigeneetilised DNA modifitseerijad, DNA metüültransferaasid ja demetülaasid (DNMT ja TET perekonna ensüümid). 

Käesoleva doktoritöö eesmärk oli selgitada aju plastilisust kahjustavate tegurite, nagu krooniline neuropaatiline valu, D-vitamiini defitsiit (DVD), krooniline stress ja psühhostimulandid, rakulisi ja molekulaarseid mehhanisme. Meie tulemused hiire loommudelis näitasid, et krooniline neuropaatiline valu põhjustas ärevust ja depressioonilaadset käitumist ning mäluhäireid, millega kaasnesid neurogeneesi pärssumine ning mikrogliia reaktiivsuse suurenemine. Pikaajaline DVD põhjustas hiirtel häireid lühi- ja pikaajalises mälus, ümberõppimise võimes ja enesehoolitsuskäitumises ning hipokampuses täheldasime neurogeneesi langust ja neuropõletiku ilminguid. DVD poolt põhjustatud käitumuslikud ja aju plastilisuse muutused ei võimendunud kroonilise stressi toimel. Katsetes, millega hindasime kuidas mõjutavad psühhostimulandid DNMT ja TET ensüüme inimese vere rakkude mudelis, leidsime, et korduvad töötlused psühhostimulantidega vähendasid TET ensüümide aktiivsust ja põhjustasid muutusi põletikutsütokiinide profiilis. Samaaegsed inkubatsioonid kokaiini ja DNMT inhibiitoriga inhibeerisid kokaiini toimet TET ensüümide aktiivsusele, kuid DNMT inhibeerimise ravipotentsiaal vajab täiendavaid uuringuid. 

Kokkuvõtvalt aitavad käesoleva töö tulemused  mõista, kuidas mõjutavad erinevad patoloogiad ja keskkonnategurid täiskasvanuea neurogeneesi ja gliiarakkude reaktiivsust ning epigeneetilisi DNA modifitseerijaid, ning selgitada, kuidas tuvastatud mehhanismid võivad panustada kaasuvate käitumuslike muutuse tekkesse. Saadud teadmised aju plastilisuse alusmehhanismidest võivad tulevikus aidata kaasa ennetus- ja ravistrateegiate väljatöötamisele.

Kaitsmist saab jälgida ka veebis.